Kuidas saada tänutundesse ja rahusse peale negatiivseid läbielamisi ja elukatsumusi.
Kui miskit lõppeb meie elus ja oli hea ja tore, kuniks see kestis siis oleme tänulikud justkui iseenesest, et saime olla koos ja kogeda seda ja toda. Meenutus toob alati hea pehme tunde südamesse, mis veel alati tulevikku meiega kaasa lainetab. Saame alati läbi meenutuse taas ja taas sinna mineviku mõnu lainesse tagasi pöörduda.
Küll aga kuigi väga tahaks on raske minevikku vaadata siis kui see, mis läbi sai  polnud mitte nii positiivne, vaid vastupidi- viis meid auku, jättis meile meist endist, maailmast, teistest inimestest kohutava järelmaitse, mis meie keelele püsivalt jäi. Ükskõik, mida teeme saadab seda läbielamist kerge kibedus ja negatiivsed tunded. 
Kuidas terveneda nendest läbielamistest, mis nagu luukered kapis endast märku annavad. Iga kord kui mõte või meenutus just seda inimest, olukorda, ajajärku puudutab. Vahest täitsa tühja tähja kõnnid tänaval ja põmmdi meenutus platsis ja juba närib seest. 
Nii tahaks sellega ühel pool olla nii, et unustatud. Kogu mälestus justkui shantasheeriks meie olevikku, mis teha nende meenutustega.
Miks aga kummitab see luukere meid kapis. Ainuke põhjus miks asjad avalduvad meie elus on see, et neil on meile midagi õpetada.
Me peame millestki aru saama, teisiti tegema või mitte tegema. Oleme eksinud mingi seaduspära vastu. Ja meie pühakohustus on võtta vastutus ja sellest aru saada. Siin elus on seadused ja kui eksime saame karistatud. Karistus ongi negatiivne kogemus. 
Kui ma hakkasin elu viltu vedamistele vaatama kui õppimata õppetundidele siis läks elu huvitavaks. Ka muidugi hakkasin nägema palju rohkem luukeresid oma kapis ja tahtsin ka pageda. Kuid see vastutuse koht, et olen ise selle loonud andis mulle uue vaate kõigele viltuvedamistele. Sain aru, et need on õppetunnid, mida olen siia ellu tulnud kogema ja millest õppima. Teadmine, et  põhiliselt loome endale kannatusi teadmatusest elu seaduste suhtes sest me ei näe ennast kõrvalt ega oma teadmatust. 
Teades elu ühte algseadust, et meie oleme endale alati teinud selle, milles elame ja, et elu on õiglane - astud sa välja oma ohvri rollist. Vaatad tagasi olukorrale ja asud uurima, kuidas ma selle lõin, mida mõtlesin, mida tegin. Ja saad täpselt retsepti, kuidas see gemüüse tekkis.
Ükskõik, mis sinuga toimus, see on õppetund. Vahest tuleb küll karistust kanda oma tegude eest, kuid samal ajal kui sa karistust kannad saad olla teadlik, mille eest ja süü omaks võtta ehk võtta vastutuse, mitte ohvri rolli. Alati saad püüda heastada, vabandades ja mitte enam tegu korrates. 
Kui sa aga tunned, et elu on ebaõiglane siis selgelt ei ole sa teadlik oma teost, mida oled teinud.
Kui vaatad, üle ja paned kirja, mida see olukord sulle õpetas enda kohta, teiste kohta, kuidas sa saaksid ise teisiti teha, kuidas sa saaksid olukorda järgmisel korral lahendada, mida teha, kuidas suhtuda. Mida sa võiksid uurida, et rohkem aru saada.
Pane tähele, ära jäta enne olukorraga tegelemist ehk õppetunni lahendamist kui oled saavutanud enda sees rahu. Siis oled õppetunni lahendanud ja saad tänutundega vaadata tagasi kui uuesti ja targemana järgmisel korral sarnases situatsioonis oled.

Ole rahul, et elu on sulle toonud olukordi, et saad neist õppida kui õpid ei too elu sulle kunagi enam sellist olukorda.

Üks raamat, mis avas mu silmad elus seaduste eksimise ja minu sen iste kannatuste osas on:


Bô Yin Rá :Raamat Õnnest.

Selgust, ausust, vaprust, usaldust ja mängulisust.